disainiteisipäev

PRAKTIKAST.

Anni lasteaias toimuvad õppetegevused vanuse järgi 4 rühmas: Põnnid, Krõllid, Klaabud, Sipsikud.

Mina olin täna õhtuses vahetuses (12.00-17.00). Kohtusin esmakordselt ka lasteaia juhatajaga.
Laste nimede ja nägude pusle hakkab peas tasapisi valmima.
Üldine tunne on pärast teist päeva selline, nagu oleks juba kaks nädalat praktikal olnud, st süsteem saab võrdlemisi ruttu omaks. Seda olen ka eelnevatel eesti praktikatel tundnud.

Laste uneajal tegime Sandraga tehnilist tööd - saime kiletada ühe uue memoriinimängu, kuhu lapsed/õpetajad saavad ise tahvlimarkeriga nägusid peale joonistada ja siis mängida.
Lisaks saime ülesandeks kujundada jõulupeo plakat. 

Õhtupoolik lasteaias näeb välja selline, et umbes alates 13.45 lapsed hakkavad tasapisi ärkama ja kogunevad toremängutuppa. Kell 14.30 on söögiaeg (lapsed lubatakse söögisaali järk-järgult, et ei tekiks liigset järjekorda). Sellele järgneb laste vaba tegevus eri tubades, kuni vanemad lastele järgi tulevad.

Seintelt võib näha, et lapsed on saagi korjamise ajal teinud kompotti.

JA MUUST.

Mul oli au hommikul magada nii kaua, kui tahtsin, sest Sandra võttis enda peale esimese hommikuse vahetuse.

Uni oli küll mesimagus, aga päris lõunani ma siiski ei põõnanud. Otsustasin hoopis lörtsist ilma trotsides natuke ümbruses ringi jalutada, külastada kohalikke second hande (UFF ja Fida) ja otsida üles üks armas kohvikpood MOKO.

Meie elupaik kuulub Kallio piirkonna alla, mille kohta lugedes on jäänud mulje, et seda võiks võrdsustada Tallinna Pelgulinna või Kalamajaga. Siin on palju kohvikuid, baare, restorane, väikseid poode. Siin elab palju hipsterinimesi ja boheemlashingi. Linnaarhitektuur küll kuidagi meie puitlinnaosadega ei sarnane, kuid see-eest võib paralleele leida kaherattaliste sõiduvahendite rohkuses.

Pärast praktikapäeva käisime Helsingi Disainimuuseumis. Avastasin eile, et just täna õhtul on sinna tasuta sissepääs (tavapärase 8/12€ asemel), seega rõõm minekust oli veelgi suurem. Muuseumis olid parasjagu üleval näitused disainist ja lastest, Soome disainist läbi aegade ning klaasikunstnik Markku Salo töödest.

Mind kõnetas kõige rohkem esimene näitus. Seal sai lugeda palju põnevaid fakte selle kohta, kuidas lastele suunatud disain on Põhjamaades arenenud. Loomulikult oli selle kõrval ka vaatamiseks palju huvitavat, sh ühed minu lemmikud - Muumid ja Pipi sõpradega.

Mina lähen nüüd värvilisi unenägusid vaatama. Järgmise korrani!