Disainiteisipäevale järgnes Hermanikolmapäev. Ehk et sõitsin kolmapäeval külla sugulastele, keda olin juba varem 100x lubanud nende Soome kodus külastada, aga ometi oli alles möödunud kolmapäev esimene kord, kui sinna jõudsin. Kohtumisrõõm oli loomulikult selle võrra suurem. Väike Herman tegi palju nalja, Delis kostitas imehea toiduga ja Tarmo üllatas movembri-habemega.
Samal õhtul õnnestus mul paraku ka haigestuda. Võimust võttis kurguvalu, millesarnast pole veel kunagi tundnud. Järgnes magamata öö, mille jooksul ma jõudsin endale kümneid diagnoose panna ja mõelda sellele, kuidas nüüd praktika jääbki katki (dramaatiline mina).
Tegelikkus oli aga see, et võtsin mõned rohud sisse ja olin neljapäeva pärastlõunal ilusti praktikal. Õhtuks siiski jõud rauges ja pidin ära jätma esimese silmast silma kohtumise oma lõputöö juhendajaga, millest on kahju. Aga me veel jõuame kohtuda järgneva paari nädala jooksul.
Kirjutan lõputööd Soomes väljatöötatud meetodist, mida Eestis kutsutakse oskuste õppeks/põngerjaõpetuseks/põnniõppeks. Esimest korda lugesin sellest meetodi autori Ben Furmani raamatust "Põngerjaõpetus" ja sattusin kohe vaimustusse. Soovitan kõigile vanematele ja lastega töötavatele inimestele lugemiseks. Kui meetod ei tundu selline, mida üle võtta, siis kindlasti avardab mõttemaailma selles osas, kuidas laste probleeme lahendada.
Neljapäeva õhtu veetsin voodis ja vaagisin selle üle, kas nädalavahetuseks peaks Eestisse sõitma või mitte. Vaagisin viimase hetkeni välja. Reedel, kui laeva väljumiseni oli 1h 15 min, otsustasin, et kui pileteid veel saan, siis sõidan nädalavahetuseks koju. Sain. Ja sõitsin. Nüüd põetan end punetee ja Vietnami salviga. Kodus on ikka kõige parem :)
Loomulikult jäi mul suure kiirustamise keskel lugemata, et torm on tulekul. Juba täna kõigutas laev minu arvates liiga palju. Loodan, et pühapäeval tagasi minnes väga palju hullemini ei loksu. Kurguvaluhaiguse järel ei tahaks kohe merehaigust põdeda :)
PRAKTIKAST.
Esimese praktikanädal sai minu jaoks täna lõuna ajal läbi. Hommikupoolikul vaatlesime koolieelikute õppetegevust, siis sai lastega õues möllata ja nad tuttu panna. Laste uneajal lõpetasime Sandraga Anni lasteaia jõulupeo plakati tegemise. Seda on küll natuke raske ühistööks nimetada, sest ma aitasin natuke lõigata ja kleepida, aga kogu idee ja kunstiline teostus tuli Sandralt. Rõõm vaadata, kuidas kellelgi on kätt ja silma, aga ühtlasi teeb kadedaks ka.
Hommikusest õppetegevusest meeldisid mulle kõige rohkem klotsid, mida õpetaja häälimisharjutuste juures kasutas (lapsed panid ritta iga kuuldud hääliku kohta ühe klotsi).
Olen esimest korda praktikal nii, et saan käia lasteaias iga päev ja seda kolm nädalat järjest. Meil kaugõppes kestavad praktikad tavaliselt kokku üldse 2 nädalat ja kuna ma töötan ka, siis on praktikapäevad tavaliselt pikema aja peale laiali hajutatud. Nüüdseks oskan öelda, et eelistan kindlasti iga päev järjepidevalt kohal käimist. Nii on endal lihtsam sisse elada ja lapsi tundma õppida.
Olen saanud taas kinnitust, et lapsed on ikka nii väga armsad mulle. Nädalaga on nad kõik mulle südamesse pugenud. Praktikate juures ongi kõige kehvem see, et saad lastega täpselt nii kaua koos olla, et nad saavad juba päris omaks ja siis pead ära minema.
Ühtlasi on mu enda sees esimese praktikanädala jooksul mingid mõtted lasteaiaõpetaja ameti osas paika loksunud. Ja seda täiesti iseenesest, pikki mõtisklusi ja arutelusid pidamata. See on päris hea tunne.
Nüüd aga jätkan enda põetamisega ja jään lootma, et tuul pühapäeval laeva ümber ei puhu!
Seniks jätan teile tutvumiseks mu lemmikkunstiteose Soome kodu seinalt.
