Tagasi kodus

Siit tuleb viimane lühike postitus.

Olen jõudnud Helsingist Hiiumaa ringiga tagasi koju - Viimsisse. Kodus on niiiiiiii hea olla! 

Aga praktika kogemus oli ka silmiavardav ja andis võimaluse igapäevase järgi igatsust tunda :)

Üllataval kombel ootas kodu mind ees uues imeilusas kuues. Meeleolu lisavad Hiiumaalt kaasatoodud jõulutuledesse mässitud kuuseoksad ja sammalhabeme stiilis jõulukaunistus köögilaual.

Homme ootab mind juba järgmine praktikapäev, enam mitte aga Anni, vaid hoopis Naba lasteaias, kus meie hommik algab vana eesti rahvalauluga "Ootsin pühi tulevada" :)

Soovin teile kõigile kaunist jõuluootust!

Pildistas Sandra Anni lasteaias.

Täna siin, homme seal

Uni on suur, aga magada ei raatsi. Selline omadus iseloomustab mind üsna täpselt.

Täna oli praktika eelviimane päev. Olin hommikupoolikul lasteaias. Sain vaadata jõulunäidendi proovi ja viia läbi õppetegevust koolieelikutega. Eelviimase päeva puhul õnnestus mul end lukustada ka ühte vaheruumi, mis eraldab koridori ja riietusruumi. Ükskord see pidi ju juhtuma :) 

Ühtlasi tegime täna lasteaia juhatajaga põgusa kokkuvõtte siinveedetud ajast.

Ja homme on viimane päev lasteaias. Plaanin selle veeta lõbusalt lastega trallitades.

Lasteaias käidud, sõitsin Espoosse Matinkylä lasteaeda, et teha intervjuu sealse kahe õpetajaga oskuste õppe teemal, mille kohta kirjutan oma lõputööd. 

Mind võeti väga soojalt vastu. Üks õpetajatest rääkis mulle kohe, et ta on oma purjekaga reisides Kärdlas käinud (see on oluline, sest mina olen ju Hiiumaalt!) ja seal on imeilus ja mõnus. Loomulikult oli see hea icebraker ja saime kohe sõpradeks.

Lõputööst võiksin ma kirjutada terve eraldi blogi, seepärast ma siin seda teemat lahkama ei hakka. Aga võin öelda, et hästi põnev oli küll. Ja ma loodan, et kunagi jõuan nii kaugele, et aitan Ben Furmani loodud oskuste õpet (soome k muksuoppi, inglise k Kids' Skills) ka Eesti lasteaedades rakendada.

Rõõmu tegi seegi, et minu võõrustajad Matinkylä lasteaiast kutsusid lahkesti uuesti külla. Kes teab, võib-olla tulevikus õnnestub see mõte teoks teha. Nii oleks võimalik ka päris Soome lasteaia elu ja oluga tutvuda :)

Olen väga tänulik oma Soome juhendajale Tiiu Näverile, tänu kellele on mõlemad kohtumised saanud juhtuda, ja kes on ühtlasi väga soe ja abivalmis olnud meie tutvumisest peale - aitäh!

Õhtu on kulgenud kokkuvõtete lainel. Minul võtab see alati sada aastat aega, sest sõnastan kõik laused 5x ümber ja parandan ja muudan ja mõtlen, mida öelda ja mida mitte.. Aga hästi tore üllatus tabas mind kesköö paiku, kui Sandra järsku kaks jõulurebast mulle voodisse lennutas. Üllatusi ma armastan! :) Need nunnud rebasepojad saavad nüüd järjehoidjaks mu poolikutele lugemistele. Aitäh, Sandra!

Homme hommikul ärkan Helsingis, aga uinun ...ei, mitte Viimsis, vaid hoopis Hiiumaal. Seega homse võiks nimetada laevasõidupäevaks. Ma ei saa öelda, et see just mu lemmiktegevus oleks, laevas istuda ja oodata, aga usun, et hommik lastega annab piisavalt palju energiat selleks, et hilisõhtul rõõmsana Hiiumaale jõuaksin.

Juba peaaegu kodu poole teel!

Lõpusirge

Aeg lendab. Ma palju muud ei oska öelda. Aeg lendab nii imeruttu.

Pühapäev möödus õppimise tähe all. Jaanuari alguses ootab meid ees sess mitme eksami ja hulgaliste kodutööde esitamistega. Püüdsin seda koormat natukenegi vähendada, sest Eestisse jõudes astuvad jõulud peaaegu kohe uksest sisse ja ega sel ajal kergem pole arvuti ees istuda kui praegu. Viimane aeg on hakata tasahaaval kõige vajalikuga tegelema.

Esmaspäeval oli minu kord hommikul lasteaeda minna. Käisime Sipsikute ja Klaabudega (loe: 5-7aastastega) kinos jõulumultikaid vaatamas.

Pärastlõunal külastasin jalutasin Iittala outletti, mis asub Arabiakeskuses. Plaanisin küll minna lihtsalt vaadeldes nautlema kõiki ilusaid nõusid ja sisekujunduselemente, kuid ma ei saanud siiski kõigile kiusatustele vastu panna ja ostsin endale koju Iittala Taika plekkpurgi. Ja kingikotti sain ka midagi ühele väikesele muumisõbrale.

Hästi kaua seisin ka koogivormi ees, mille põhja on maalitud Muumimamma, rääkimata suurest küpsisepurgist, mida kaunistab Väike My. Mõlemad olid suure allahindlusega ja nii ma seal seisin oma kutsikasilmadega iseendale korrates "sa ei saa kõiki nunnusid asju siin maamunal endale koju tassida". Eriti arvestades seda, kui palju asju ma siia kaasa tassisin. Mõelda vaid, et need (ja kõik uued asjad) peavad ka koju tagasi jõudma.

Aga no vaadake vaid!

Niisiis..

Eile hommikul tegin ka koolitööd. Pärastlõunal olin lasteaias. Ja õhtul sõitsin Hermanile külla, sest kes teab, millal jälle näha saab :) Nagu alati, oli Delis valmistanud imehead toitu. Õhtul tulin koju, kõht kodust sööki täis ja meel rõõmus :) Metroos oli au kohtuda ka Helsingi mupoga, aga kuna ma olen eeskujulik liikleja, siis meil probleeme ei tekkinud.

Kui esmaspäeval ja teisipäeval oli imeilus ilm, helge ja valge ja vaikne.. siis täna oli hall ja märg ja veelkord hall ja märg. Keskpäevane ühe-minuti-teekond lasteaeda tundus ääääretult pikk. Nii ei tahtnudki täna enam midagi õues ette võtta. Tegin hoopiski ettevalmistusi järgmise nädala praktikaks. See ei toimu enam aga soomes, vaid hoopis Pirital Naba lasteaias.

- - - 

Kaks päeva veel. Homne saab olema igati asjalik - hommikul viin läbi õppetegevust koolieelikutega ja pärastlõunal sõidan Espoosse Matinkylä lasteaeda lõputöö jaoks intervjuud tegema. Õhtu kodus möödub tõenäoliselt koristamise ja pakkimise lainel.

Ülehomme on meil viimane päev lasteaias. Kokkuvõtete päev. Ja siis sõidame koju.

Mis seal salata, muidugi ma ootan kojujõudmist. Tahan panna üles jõulutuled, rääkida Siimuga juttu, istuda oma hiigeltugitoolis ja põletada lõhnaküünalt. Ja tahan näha "oma" lapsi, kes Eestis on vahepeal 3 nädala võrra pikemaks kasvanud, sõnu juurde õppinud ja veelgi vahvamaks muutunud, kui nad eales on olnud.

Aga siit on siiski pisut kahju lahkuda, sest 40 last on kolme nädala jooksul kiiresti südamesse pugenud. Juba tean, kellele meeldib pai ja kes tahab tagaajamist mängida, kes armastab joonistada ja kes on laululaps. Ja kuidas siis nüüd peab lihtsalt ära minema ja enam mitte kunagi kohtuma? See on minu jaoks kahtlemata kõige raskem osa kõigi praktikate ja lastega töötamise juures üldse. Nad ju kasvavad alati suureks ja lähevad kas ise või pean mina ära minema.

Õnneks on rõõm koosveedetud ajast suurem kui lahkumise kurbus. Hea on mõelda, et oleme saanud kolme nädala jooksul neile lastele midagi omalt poolt anda. Ja kahtlemata on nemad meile palju õpetanud! :)

Umbes nii palju eriilmelisi väikeseid  sõpru oleme siit saanud :)

Iseseisvus ja Poola Kataryna

Täna tähistab Soome 98. iseseisvuspäeva. Palju õnne!

Meie olmet mõjutab see nii palju, et pidime eile endale söögi valmis ostma, sest Soomes (erinevalt Eestist) saab poemüüja ka punaste pühade ajal puhata, mille üle on suur rõõm.

Et ka Soome iseseisvuse tähistamisse panustada, jagan teiega veel üht killukest Soome disaini. Mis võiks paremini tähistamiseks sobida, kui ühe noore Soome disaineri tutvustamine oma Eesti sõpradele :)

Meie maja all asub POOLA KATARYNA stuudio, millest oleme korduvalt mööda jalutanud, kuid mis on tundunud liiga pisike selleks, et julgeks sinna sisse astuda.

Poola Kataryna bränd sai alguse 5 aastat tagasi, kui selle asutaja Paula Katariina Kasurinen otsustas, et tal on vaja midagi teha seni, kuni ta suureks kasvab ja teada saab, mida ta teha tahab. Suureks pole ta enda sõnul veel kasvanud, kuid võib-olla ongi hea, sest Poola Kataryna nime taga on nii palju ilusaid asju ja häid mõtteid, mis võiks veel kesta ja areneda. Brändi toodete kujunemises mängib rolli disaineri elu Soomes, Skandinaavia ja Venemaa vahel. Poola Kataryna loomingus seguneb kaasaegse Skandinaavia disaini pärand dekoratiivse slaavi kultuuriga.

Minu lemmikud Poola Katarynalt.

Laiskus kombineeritud töövõitude, Kiasma ja loomaaiaga

Paariks päevaks tabas mind blogikirjutamises laiskus. Tegelikult ka kõiges muus. Olin peale kohustuslike tegevuste lihtsalt laisk ja mõnulesin meie korteris teed juues ja sarja vaadates. Laisk olla on vahel niiii tore :)

Alustasin teile kirjutamist täna hommikul arvamusega, et veedan vaikse koduse laupäeva teed juues, šokolaadi süües ja koolitöid kirjutades. 

Tõsi, praegu on pilt osaliselt selline, nagu ette kujutasin: joon kohvi, söön šokolaadi ja kirjutan blogipostitust. Vahepeal käisin aga ära Helsingi loomaaias. Aknast paistis hommikul nii helesinine taevas ja soe päike, et ei raatsinud tuppa jääda.  Nüüd kallab õues vihma ja ei ole sugugi kahju toas arvutiekraani ees istuda ja end sooja joogiga kosutada. Näis, millal kujutluspildis figureerinud koolitööde tegemised reaalsesse ellu jõuavad...

Vahepeal on mööda läinud aga kolmapäev, neljapäev ja reede.

Kolmapäev oli lihtsalt üks vaikne päev. Veetsin hommiku kodus ja olin kl 12-17 praktikal. Muude toimetuste kõrvalt tegin lasteaias veel viimaseid ettevalmistusi neljapäevaseks õppetegevuseks. Õhtu veetsin kodus laiskuse lainel.

Neljapäev seevastu oli aga üks Soomes veedetud aja tähtsamaid päevi. Esiteks, sest viisin Anni lasteaias läbi esimese õppetegevuse. Teiseks sellepärast, et sõitsin pärastlõunal Keula lasteaeda, kus kohtusin esmakordselt oma lõputöö juhendajaga ning viisin läbi intervjuu, mille abil kogun materjali oma lõputöö jaoks.

Endalegi üllatuseks ma õppetegevuse läbiviimise eel väga ei närveldanud. Väike ärevus näitas end siiski eelmisel õhtul unetuse näol. Rõõmuga saan öelda, et tegevuse läbiviimine läks oodatust paremini. Lapsed tulid kõik mu mõttega kaasa ja nii oli meil koos üks tore hommikupoolik. Peaosa mängis selles õnnestumises Lumevõlur, kelle oli laste juurde lund tooma saatnud Lumekuningas. Pärast Lumevõluri saabumist ei pidanud mina eriti millegagi enam vaeva nägema.

Kui Lumevõlur oli oma programmi lõpetanud, meisterdasime lastega jõulukaarte.

Märksa rohkem muretsesin intervjuu läbiviimise pärast. Olen elus üldse väga vähe intervjuusid teinud, rääkimata sellest, et oleksin teinud eestikeelseid intervjuusid otsetõlkega soome keelde. Pinget lisas veel teadmine, et tegemist on 'lõputöö intervjuuga', mis teeb oma nime poolest vestluse justkui kraadi võrra tähtsamaks.

Kõik läks aga üsna hästi ja tundsin, et sellel alal teeb kindlasti harjutamine meistriks. Juba esimese intervjuu lõppedes oli kindlam olla kui seda alustades. Uus intervjuu ootab mind ees järgmise nädala neljapäeval Matinkylä lasteaias.

Keula lasteaed oli väga ilus, mõned aastad tagasi renoveeritud. Lasteaias on 8 rühma: üks 21 lapsega rühm, seitse 14 lapsega rühma ja üks 8 lapsega rühm, kus käivad erivajadusega lapsed ja kus ühtlasi rakendatakse oskuste õpet, mille kohta mina oma lõputööd kirjutan.

Toon siinkohal välja ühe armsa jõuluootuse traditsiooni, mis Keula lasteaias juba aastaid toimub. Nimelt, lasteaia keskpunktiks on aatrium, kuhu igal aastal pannakse üles (laest madalamale, kuid täiskasvnute peadest kõrgemale) jõulutuled selliselt, et hämaras põlema pannes moodustavad need justkui tähistaeva (st tuledega moodustatakse justkui madalam lagi). Tulede esmaseks süütamiseks toimub igal aastal kuldse lindi läbilõikamine. Lindi lõikab läbi lasteaia juhataja ning lõikamise ajal süttivad kõik tuled.

Minu arvates on see hästi lihtne ja armas traditsioon. Selle mõtte võtan endaga kaasa sinna lasteaeda, kuhu ise kunagi tööle lähen :)

Pärast kahte nn töövõitu tabasid mind neljapäeva õhtul pingelangus ja laiskus, mille lisandus internetikaotus. Siin on nii, et teatud aja tagant saab internet lihtsalt otsa. Olles eestlased, ei saa meie Sandraga üldse aru, kust läheb piir normaalse ja liiga mahuka interneti kasutamise vahel. Lubasime korteriomanikele küll, et püüame nüüd lõpuni välja kokkuhoidlikud olla, aga tegelikult ei ole me päris kindlad, mida see tähendab. Kui me enam kontaktsed pole, siis teate, et internet sai taas otsa :)

Reedel põõnasin kaua, misjärel läksin lasteaeda. Oli päris tore pärastlõuna. Pärast laste lõunaund võtsin kamba lapsi endaga kunstituppa voolima. Sain lastega jutustada ja neile õpetada, kuidas teha plastiliinist pall, seejärel pannkook ja siis vormiga pannkoogist kuju välja lõigata.

Õhtuks oli plaanitud Kiasma-külastus. Kiasma on kaasaegse kunsti muuseum Helsingis, kust peaks ikka alati läbi käima, kui Helsingisse satud. 

Meie olime taas õigel ajal õiges kohas ehk et saime muuseumisse tasuta: iga kuu esimesel reedel ei pea Kiasma külastajad piletiraha maksma. Ühtlasi oli Kiasma igati väärt külastamist :) Vihmane ja tormine õhtu möödus mõnusalt põnevaid ja pilkupüüdvaid näitusi vaadates.

Mõnusat nädalavahetuse jätku!

Poolel teel

Helsingielu hakkab tasapisi poole peale jõudma. Sellest annab märku nii uus kuu kalendris, jõulutuledega kaunistatud linn kui praktikategevuste iseloom: vaatlemisest oleme jõudnud õppetegevuste planeerimiseni ja läbiviimiseni. See ei tähenda muidugi, et me seni poleks tegutsenud. Koguaeg oleme osalenud kõigis tegevustes, kuid erinevus on see, et nüüd viime kaks hommikuringi õppetegevust ise läbi.

Täna veetsin hommikupooliku lasteaias. Magasin hommikul sisse ja ärkasin ühtlasi vist vasaku jalaga voodist, sest päeva esimene pool lasteaias ei sujunud kohe üldse. Otseselt midagi ei juhtunud ka, aga kui kell üks lasteaia ukse enda seljataga kinni panin, siis olin üks väike tusa täis tüdruk (nagu My, ainult et hobusesabaga).

Pärast poolt tundi kodus teki sees mõnulemist ja kohvi joomist tuli aga rahu taas maa peale ja hobusesabaga My näos võis näha isegi väikest naeratust.

Olin juba eelmisel nädalal pannud enda jaoks kirja paar kohalikku sekkarit, mida külastada. Et täna oli õues imeilus ilm, tundus väga paslik sekkariretk ette võtta. Mõeldud, tehtud.

Esimene siht oli OLO-HUONE, aga see oli hoopis remonditöödeks suletud. Õnneks oli järgmine pood kohe kõrvaltänavas ootamas: FRIDA MARINA. See oli väga äge koht. Jalutasin seal tükk aega ringi. 

Helmi, mulle õpeta, ...

Vaatasin ja katsusin läbi kõik riided, kotid ja jalanõud, misjärel jõudsin poe teisele poolele, kus oli müügil igasuguseid huvitavaid disaintooteid. 

Esiteks, tutvusin seal sellise tootebrändiga nagu NKUKU, mis (nagu ma pärast nende kodukal tuulates avastasin) pakub imepalju erinevaid käsitöötooteid. Minu lemmikud nkukukad Frida Marinas olid sellise kujundusega nõud.

Imetlesin neid seal igast küljest, aga poest ei väljunud ma mitte kruusi või kausi, vaid hoopis värviraamatuga. Olen ammu tahtnud endale värviraamatut soetada, kuid ükski, mida olen Tallinnas lehitsenud, ei ole pilku püüdnud. Mira Malliuse karupildiga värviraamat sai aga kohe minu omaks.

MIRA MALLIUSE blogis saate ka teie tutvuda tema ilusa ja lõbusa loominguga.

Veel leidsin Frida Marinast ühe ehte, mis võitis mu südame esimesest pilgust, kuid vähemalt esialgu jäi poeriiulile. Kaelaehte autor on kunstitudeng MINE GÜNGOR. 

Kõik tema ehted meeldisid mulle , kuid üks paistis teistest eriliselt silma. Jagaksin teiega ka, aga kõige paremad palad unustasin pildile püüda :)

Frida Marinast hakkasin tasapisi kodu poole jalutama, kuid võimatu oli otseteed koju minna, kui iga nurga peal vaatas vastu veel üks vintage shop või second hand. 

Nii ma ekslesin ühest poest teise, kuni otsustasin, et nüüd lähen küll otsemaid koju... Ja siis nägin silti "Made in Kallio". Teadsin juba, et tegemist on kohvikpoega, kus lisaks koogile ja kohvile müüakse kohalikku käsitööd.  Ma ei saanud ju jätta sisse astumata. Seal oli väga palju ilusaid aksessuaare, riideid ja muidu põnevaid asju.

Näiteks meeldisid mulle väga MOIMOI ehted.

Pärast MADE IN KALLIO külastust asusin lõpuks kodu poole teele. 

Hiljem käisime koos Sandraga veel kesklinnas, kus sain käia Muumipoes. Kes siis muumisid ei armastaks, eks?

Õhtu lõppedes on hobusesabaga My päris särtsu täis ja valmis uuele päevale rõõmuga vastu minema :)

Advendiaeg

Ma olen jõudnud sellesse ikka, et elu liigub tempos jaanid-jõulud-jaanid-jõul...

Esmakordselt sain esimest adventi vastu võtta nii, et hommik algas Eestis pannkookide ja mustikamoosiga, õhtu lõppes aga Helsingis teetassi kõrval. Sinna vahele mahtus veel iga-aastane ühisriisumine kodu ümbruses ja parasjagu paberitööd (loe: arvuti ees istumist, mõtlemist ja kirjutamist).

Jõuluootuse aeg on alati pisut maagiline. Lapsed ootavad päkapikke, täiskasvanutel poeb hinge natuke rohkem soojust ja rahu kui tavaliselt. Mina ei soovi muud kui aega. Et oleks aega hetki nautida, neist päriselt osa saada, et kõik ei vuraks lihtsalt mööda. Aga see on kõik sisetunde küsimus :)


Anni lasteaias on lapsed juba loonud oma nägemuse sellest, milline mina olen - naerusuine ja piiiikkkade kauniste jalgadega. Laste kingitud pildid teevad alati südame soojaks :)

Täna oli lasteaias juba jõuluhõngu tunda. Uksest sisse astudes vaatas vastu minu ja Sandra tehtud jõulupeo plakat.

Seintele ilmusid laste meisterdatud päkapikud. Laste lõunaune ajal panin minagi söögituppa jõulukaunistusi üles. 

Õhtuoote ajal märkasime üheskoos laste ja õpetajatega, et akna vahele on unustatud punane müts, mis väliste tundemärkide järgi peaks kuuluma päkapikule. Selgus, et müts ei olnud sugugi tühi. Rääkisime lastega, et meie (inimesed) paneme tavaliselt ikka PEA mütsi sisse, aga päkapikud täidavad mütse hoopis KOMMIDEGA. On neil ikka kombed :) Loodame, et üks mütsita päkapikk Helsingi vahel nüüd oma kõrvu päris ära ei külmeta.

Koos jõuluhõnguga oli lasteaeda ilmunud ka kamp hobuseid.

Et jõulutunne natuke rohkem südamesse poeks, läheb hiljem sel nädalal suuremaks lumevõlumiseks. Aga sellest juba edaspidi.

Kaunist algavat detsembrit teile! (soovivad suvised muumid)