Täna siin, homme seal

Uni on suur, aga magada ei raatsi. Selline omadus iseloomustab mind üsna täpselt.

Täna oli praktika eelviimane päev. Olin hommikupoolikul lasteaias. Sain vaadata jõulunäidendi proovi ja viia läbi õppetegevust koolieelikutega. Eelviimase päeva puhul õnnestus mul end lukustada ka ühte vaheruumi, mis eraldab koridori ja riietusruumi. Ükskord see pidi ju juhtuma :) 

Ühtlasi tegime täna lasteaia juhatajaga põgusa kokkuvõtte siinveedetud ajast.

Ja homme on viimane päev lasteaias. Plaanin selle veeta lõbusalt lastega trallitades.

Lasteaias käidud, sõitsin Espoosse Matinkylä lasteaeda, et teha intervjuu sealse kahe õpetajaga oskuste õppe teemal, mille kohta kirjutan oma lõputööd. 

Mind võeti väga soojalt vastu. Üks õpetajatest rääkis mulle kohe, et ta on oma purjekaga reisides Kärdlas käinud (see on oluline, sest mina olen ju Hiiumaalt!) ja seal on imeilus ja mõnus. Loomulikult oli see hea icebraker ja saime kohe sõpradeks.

Lõputööst võiksin ma kirjutada terve eraldi blogi, seepärast ma siin seda teemat lahkama ei hakka. Aga võin öelda, et hästi põnev oli küll. Ja ma loodan, et kunagi jõuan nii kaugele, et aitan Ben Furmani loodud oskuste õpet (soome k muksuoppi, inglise k Kids' Skills) ka Eesti lasteaedades rakendada.

Rõõmu tegi seegi, et minu võõrustajad Matinkylä lasteaiast kutsusid lahkesti uuesti külla. Kes teab, võib-olla tulevikus õnnestub see mõte teoks teha. Nii oleks võimalik ka päris Soome lasteaia elu ja oluga tutvuda :)

Olen väga tänulik oma Soome juhendajale Tiiu Näverile, tänu kellele on mõlemad kohtumised saanud juhtuda, ja kes on ühtlasi väga soe ja abivalmis olnud meie tutvumisest peale - aitäh!

Õhtu on kulgenud kokkuvõtete lainel. Minul võtab see alati sada aastat aega, sest sõnastan kõik laused 5x ümber ja parandan ja muudan ja mõtlen, mida öelda ja mida mitte.. Aga hästi tore üllatus tabas mind kesköö paiku, kui Sandra järsku kaks jõulurebast mulle voodisse lennutas. Üllatusi ma armastan! :) Need nunnud rebasepojad saavad nüüd järjehoidjaks mu poolikutele lugemistele. Aitäh, Sandra!

Homme hommikul ärkan Helsingis, aga uinun ...ei, mitte Viimsis, vaid hoopis Hiiumaal. Seega homse võiks nimetada laevasõidupäevaks. Ma ei saa öelda, et see just mu lemmiktegevus oleks, laevas istuda ja oodata, aga usun, et hommik lastega annab piisavalt palju energiat selleks, et hilisõhtul rõõmsana Hiiumaale jõuaksin.

Juba peaaegu kodu poole teel!