Laiskus kombineeritud töövõitude, Kiasma ja loomaaiaga

Paariks päevaks tabas mind blogikirjutamises laiskus. Tegelikult ka kõiges muus. Olin peale kohustuslike tegevuste lihtsalt laisk ja mõnulesin meie korteris teed juues ja sarja vaadates. Laisk olla on vahel niiii tore :)

Alustasin teile kirjutamist täna hommikul arvamusega, et veedan vaikse koduse laupäeva teed juues, šokolaadi süües ja koolitöid kirjutades. 

Tõsi, praegu on pilt osaliselt selline, nagu ette kujutasin: joon kohvi, söön šokolaadi ja kirjutan blogipostitust. Vahepeal käisin aga ära Helsingi loomaaias. Aknast paistis hommikul nii helesinine taevas ja soe päike, et ei raatsinud tuppa jääda.  Nüüd kallab õues vihma ja ei ole sugugi kahju toas arvutiekraani ees istuda ja end sooja joogiga kosutada. Näis, millal kujutluspildis figureerinud koolitööde tegemised reaalsesse ellu jõuavad...

Vahepeal on mööda läinud aga kolmapäev, neljapäev ja reede.

Kolmapäev oli lihtsalt üks vaikne päev. Veetsin hommiku kodus ja olin kl 12-17 praktikal. Muude toimetuste kõrvalt tegin lasteaias veel viimaseid ettevalmistusi neljapäevaseks õppetegevuseks. Õhtu veetsin kodus laiskuse lainel.

Neljapäev seevastu oli aga üks Soomes veedetud aja tähtsamaid päevi. Esiteks, sest viisin Anni lasteaias läbi esimese õppetegevuse. Teiseks sellepärast, et sõitsin pärastlõunal Keula lasteaeda, kus kohtusin esmakordselt oma lõputöö juhendajaga ning viisin läbi intervjuu, mille abil kogun materjali oma lõputöö jaoks.

Endalegi üllatuseks ma õppetegevuse läbiviimise eel väga ei närveldanud. Väike ärevus näitas end siiski eelmisel õhtul unetuse näol. Rõõmuga saan öelda, et tegevuse läbiviimine läks oodatust paremini. Lapsed tulid kõik mu mõttega kaasa ja nii oli meil koos üks tore hommikupoolik. Peaosa mängis selles õnnestumises Lumevõlur, kelle oli laste juurde lund tooma saatnud Lumekuningas. Pärast Lumevõluri saabumist ei pidanud mina eriti millegagi enam vaeva nägema.

Kui Lumevõlur oli oma programmi lõpetanud, meisterdasime lastega jõulukaarte.

Märksa rohkem muretsesin intervjuu läbiviimise pärast. Olen elus üldse väga vähe intervjuusid teinud, rääkimata sellest, et oleksin teinud eestikeelseid intervjuusid otsetõlkega soome keelde. Pinget lisas veel teadmine, et tegemist on 'lõputöö intervjuuga', mis teeb oma nime poolest vestluse justkui kraadi võrra tähtsamaks.

Kõik läks aga üsna hästi ja tundsin, et sellel alal teeb kindlasti harjutamine meistriks. Juba esimese intervjuu lõppedes oli kindlam olla kui seda alustades. Uus intervjuu ootab mind ees järgmise nädala neljapäeval Matinkylä lasteaias.

Keula lasteaed oli väga ilus, mõned aastad tagasi renoveeritud. Lasteaias on 8 rühma: üks 21 lapsega rühm, seitse 14 lapsega rühma ja üks 8 lapsega rühm, kus käivad erivajadusega lapsed ja kus ühtlasi rakendatakse oskuste õpet, mille kohta mina oma lõputööd kirjutan.

Toon siinkohal välja ühe armsa jõuluootuse traditsiooni, mis Keula lasteaias juba aastaid toimub. Nimelt, lasteaia keskpunktiks on aatrium, kuhu igal aastal pannakse üles (laest madalamale, kuid täiskasvnute peadest kõrgemale) jõulutuled selliselt, et hämaras põlema pannes moodustavad need justkui tähistaeva (st tuledega moodustatakse justkui madalam lagi). Tulede esmaseks süütamiseks toimub igal aastal kuldse lindi läbilõikamine. Lindi lõikab läbi lasteaia juhataja ning lõikamise ajal süttivad kõik tuled.

Minu arvates on see hästi lihtne ja armas traditsioon. Selle mõtte võtan endaga kaasa sinna lasteaeda, kuhu ise kunagi tööle lähen :)

Pärast kahte nn töövõitu tabasid mind neljapäeva õhtul pingelangus ja laiskus, mille lisandus internetikaotus. Siin on nii, et teatud aja tagant saab internet lihtsalt otsa. Olles eestlased, ei saa meie Sandraga üldse aru, kust läheb piir normaalse ja liiga mahuka interneti kasutamise vahel. Lubasime korteriomanikele küll, et püüame nüüd lõpuni välja kokkuhoidlikud olla, aga tegelikult ei ole me päris kindlad, mida see tähendab. Kui me enam kontaktsed pole, siis teate, et internet sai taas otsa :)

Reedel põõnasin kaua, misjärel läksin lasteaeda. Oli päris tore pärastlõuna. Pärast laste lõunaund võtsin kamba lapsi endaga kunstituppa voolima. Sain lastega jutustada ja neile õpetada, kuidas teha plastiliinist pall, seejärel pannkook ja siis vormiga pannkoogist kuju välja lõigata.

Õhtuks oli plaanitud Kiasma-külastus. Kiasma on kaasaegse kunsti muuseum Helsingis, kust peaks ikka alati läbi käima, kui Helsingisse satud. 

Meie olime taas õigel ajal õiges kohas ehk et saime muuseumisse tasuta: iga kuu esimesel reedel ei pea Kiasma külastajad piletiraha maksma. Ühtlasi oli Kiasma igati väärt külastamist :) Vihmane ja tormine õhtu möödus mõnusalt põnevaid ja pilkupüüdvaid näitusi vaadates.

Mõnusat nädalavahetuse jätku!