Pühapäev möödus õppimise tähe all. Jaanuari alguses ootab meid ees sess mitme eksami ja hulgaliste kodutööde esitamistega. Püüdsin seda koormat natukenegi vähendada, sest Eestisse jõudes astuvad jõulud peaaegu kohe uksest sisse ja ega sel ajal kergem pole arvuti ees istuda kui praegu. Viimane aeg on hakata tasahaaval kõige vajalikuga tegelema.
Esmaspäeval oli minu kord hommikul lasteaeda minna. Käisime Sipsikute ja Klaabudega (loe: 5-7aastastega) kinos jõulumultikaid vaatamas.
Pärastlõunal külastasin jalutasin Iittala outletti, mis asub Arabiakeskuses. Plaanisin küll minna lihtsalt vaadeldes nautlema kõiki ilusaid nõusid ja sisekujunduselemente, kuid ma ei saanud siiski kõigile kiusatustele vastu panna ja ostsin endale koju Iittala Taika plekkpurgi. Ja kingikotti sain ka midagi ühele väikesele muumisõbrale.
Hästi kaua seisin ka koogivormi ees, mille põhja on maalitud Muumimamma, rääkimata suurest küpsisepurgist, mida kaunistab Väike My. Mõlemad olid suure allahindlusega ja nii ma seal seisin oma kutsikasilmadega iseendale korrates "sa ei saa kõiki nunnusid asju siin maamunal endale koju tassida". Eriti arvestades seda, kui palju asju ma siia kaasa tassisin. Mõelda vaid, et need (ja kõik uued asjad) peavad ka koju tagasi jõudma.
Aga no vaadake vaid!
Niisiis..
Eile hommikul tegin ka koolitööd. Pärastlõunal olin lasteaias. Ja õhtul sõitsin Hermanile külla, sest kes teab, millal jälle näha saab :) Nagu alati, oli Delis valmistanud imehead toitu. Õhtul tulin koju, kõht kodust sööki täis ja meel rõõmus :) Metroos oli au kohtuda ka Helsingi mupoga, aga kuna ma olen eeskujulik liikleja, siis meil probleeme ei tekkinud.
Kui esmaspäeval ja teisipäeval oli imeilus ilm, helge ja valge ja vaikne.. siis täna oli hall ja märg ja veelkord hall ja märg. Keskpäevane ühe-minuti-teekond lasteaeda tundus ääääretult pikk. Nii ei tahtnudki täna enam midagi õues ette võtta. Tegin hoopiski ettevalmistusi järgmise nädala praktikaks. See ei toimu enam aga soomes, vaid hoopis Pirital Naba lasteaias.
- - -
Kaks päeva veel. Homne saab olema igati asjalik - hommikul viin läbi õppetegevust koolieelikutega ja pärastlõunal sõidan Espoosse Matinkylä lasteaeda lõputöö jaoks intervjuud tegema. Õhtu kodus möödub tõenäoliselt koristamise ja pakkimise lainel.
Ülehomme on meil viimane päev lasteaias. Kokkuvõtete päev. Ja siis sõidame koju.
Mis seal salata, muidugi ma ootan kojujõudmist. Tahan panna üles jõulutuled, rääkida Siimuga juttu, istuda oma hiigeltugitoolis ja põletada lõhnaküünalt. Ja tahan näha "oma" lapsi, kes Eestis on vahepeal 3 nädala võrra pikemaks kasvanud, sõnu juurde õppinud ja veelgi vahvamaks muutunud, kui nad eales on olnud.
Aga siit on siiski pisut kahju lahkuda, sest 40 last on kolme nädala jooksul kiiresti südamesse pugenud. Juba tean, kellele meeldib pai ja kes tahab tagaajamist mängida, kes armastab joonistada ja kes on laululaps. Ja kuidas siis nüüd peab lihtsalt ära minema ja enam mitte kunagi kohtuma? See on minu jaoks kahtlemata kõige raskem osa kõigi praktikate ja lastega töötamise juures üldse. Nad ju kasvavad alati suureks ja lähevad kas ise või pean mina ära minema.
Õnneks on rõõm koosveedetud ajast suurem kui lahkumise kurbus. Hea on mõelda, et oleme saanud kolme nädala jooksul neile lastele midagi omalt poolt anda. Ja kahtlemata on nemad meile palju õpetanud! :)
 |
| Umbes nii palju eriilmelisi väikeseid sõpru oleme siit saanud :) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar