Esmakordselt sain esimest adventi vastu võtta nii, et hommik algas Eestis pannkookide ja mustikamoosiga, õhtu lõppes aga Helsingis teetassi kõrval. Sinna vahele mahtus veel iga-aastane ühisriisumine kodu ümbruses ja parasjagu paberitööd (loe: arvuti ees istumist, mõtlemist ja kirjutamist).
Jõuluootuse aeg on alati pisut maagiline. Lapsed ootavad päkapikke, täiskasvanutel poeb hinge natuke rohkem soojust ja rahu kui tavaliselt. Mina ei soovi muud kui aega. Et oleks aega hetki nautida, neist päriselt osa saada, et kõik ei vuraks lihtsalt mööda. Aga see on kõik sisetunde küsimus :)
Anni lasteaias on lapsed juba loonud oma nägemuse sellest, milline mina olen - naerusuine ja piiiikkkade kauniste jalgadega. Laste kingitud pildid teevad alati südame soojaks :)
Täna oli lasteaias juba jõuluhõngu tunda. Uksest sisse astudes vaatas vastu minu ja Sandra tehtud jõulupeo plakat.
Seintele ilmusid laste meisterdatud päkapikud. Laste lõunaune ajal panin minagi söögituppa jõulukaunistusi üles.
Õhtuoote ajal märkasime üheskoos laste ja õpetajatega, et akna vahele on unustatud punane müts, mis väliste tundemärkide järgi peaks kuuluma päkapikule. Selgus, et müts ei olnud sugugi tühi. Rääkisime lastega, et meie (inimesed) paneme tavaliselt ikka PEA mütsi sisse, aga päkapikud täidavad mütse hoopis KOMMIDEGA. On neil ikka kombed :) Loodame, et üks mütsita päkapikk Helsingi vahel nüüd oma kõrvu päris ära ei külmeta.
Koos jõuluhõnguga oli lasteaeda ilmunud ka kamp hobuseid.
Et jõulutunne natuke rohkem südamesse poeks, läheb hiljem sel nädalal suuremaks lumevõlumiseks. Aga sellest juba edaspidi.
Kaunist algavat detsembrit teile! (soovivad suvised muumid)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar